Rahaõnne valem

07 veebr. Rahaõnne valem

Minu kolumnisti-karjäär algas Eesti Ekspressis 1990. aastal referaadiga kolletanud saksakeelsest eneseabiõpikust pealkirjaga „12 nõuannet edu saavutamiseks“, autoriks Herbert Newton Casson, kellest ei osanud ma lugejale muud öelda kui et tegemist on ajakirjaniku, kirjastaja ja koolitajaga, kes on „hariduselt ühiskonnateadlane, ametilt organisaator ja kutsumuselt miljonär“. Mu saksa keele oskus piirnes Lily Marleni ja veel paari tudengilaulu sõnadega, kuid kauboikapitalismi künnisel tundus vihukeses peituva sõnumi ära tõlkimine pusimist väärt.

Kanada päritolu autori stiil oli kaugel tänapäeva elutreenerite vastutustundetust julgustamisest a la „esitage oma taotlus universumile ja te saate kõik, mida soovite“.
Casson ärimerre sukeldujaid juba ei hellita: „Äriilmas ei tohi kunagi uskuda, mida kuulete. Finantsmaailmas sünnib igas minutis kümme valet ja nende otstarve on lasta inimestel võimalikult meeldivalt oma raha raisata.“
Sama ohtlikud on igasugu prospektid ja bukletid, sest nendes osatakse vana lömmis käru ka teile luksuskauba pähe maha parseldada, ent ohtlikem kõigest on ajakirjanike loba.
Suurem osa ajakirjanikke – nagu üldse suurem osa inimkonnast – ei mõtle, vaid lihtsalt räägivad ja kirjutavad, ülejäänud aga lihtsalt loevad ja toimivadki nii, nagu kirjasõna ütleb!“ Selline ellusuhtumine võib kõlvata poliitika ja avaliku elu jaoks, kuid äriilmas on see täiesti sobimatu!
Äris on kõik vastupidi kui poliitikas: kui te äris toetute enamusele, olete kaotanud. Kari ei näe kunagi kaugele, mass mõtleb ainult käesolevale silmapilgule.

Algaja ärimees tahab kohe esimestest äridest suurt kasu saada, aga jumala pärast: ostke aktsiaid ainult sellest vallast, mida hästi tunnete. Kõigepealt oske maja, kus elate, siis naabermaja jne. Ostke pessimistidelt ja müüge optimistidele.

Maailmas on palju sulisid, sante ja sugulasi, kes rahamehe poole meelalt vaatavad. Te ei tohi end keerisesse vedada, peate jääma kõigutamatuks ja end lurjuste eest kaitsma, manitseb Casson. On palju inimesi, kes oskavad tunnetel mängida, kunst raha välja rääkida on tänu petistele, parasiitidele ja seadustele kõrgelt arenenud, aga kergeusklikkus ja heatahtlikkus laostavad teid ruttu.

Igaüks, kes tahab oma raha peremees olla, peab õppima end kaitsma. Isiklikke huvisid ei tohi ära unustada, sest omakasu on üks neid voorusi, mis tsivilisatsiooni püsti hoiab. Kaastundlikkuse ja omakasupüüdmatuse filosoofia on kerjuste ja varaste väljamõeldis. Mida vähem kergeusklikke, seda vähem vargaid.

Moosese käsulauda „sina ei pea mitte varastama“ tõlgendab autor nii: „sina ei pea mitte laskma end paljaks varastada“.

Finantsmaailm püsib kapitalimahutustel ja spekulatsioonidel, kuid ka maailma targim pankur ei oska teile öelda, kus lõpeb üks ja algab teine. Seepärast õppige vahet tegema projektidel ja plaanidel. Projekt on midagi käegakatsutavat, mida te võite müüa varem või hiljem, kallimalt või odavamalt, aga igatahes on tal rahaline ekvivalent. Plaan on lihtsalt üks idee, sündimata laps. Plaan ei kuulu materiaalsete väärtuste hulka, ta sõltub kujutlusvõimest, tegeleb lootuste, optimismi ja soovidega, mitte tõsielu, raskuste ja kahjumiga.
Äriilm on täis “valgeid elevante”, hinnalisi, kuid kasutuid asjakesi. Parem omada töötavat kohviveskit kui seisvat suruõhuhaamrit. Ja lihtsam on müüa sadat taburetti kui ühte tugitooli.

Ärge raisake raha utoopiatele, vaid konkreetsetele projektidele. Korraliku kalkulatsiooni ja ärimehevaistuga saab selle igal juhul rahaks ümber vahetada.
Raha sarnaneb peaajuga. Varem arvati, et tarkus sõltub peaaju suurusest. Tänapäeval teame, et inimesel võib küll suur pea olla, aga kui ta tegutseb aeglaselt, siis on ta lihtsalt narr.