Nohikute rõõmuks

07 veebr. Nohikute rõõmuks

Kas oled vahel jätnud telefonikõnele vastamata lihtsalt seepärast, et sul pole hetkel tahtmist kellegagi vestelda? Või ehk lasid paljutõotavalt peolt jalga enne, kui see õiged tuurid üles võttis? Kui jaa, siis ilmselt oimad, mida mõiste “introvertsus” tähendab.

Sissepoole pööratud inimese ajukoore ehitus on niisugune, et enamasti piisab talle tema sisekosmoses toimuvast ning kogu väline säutsumine alates meediakärast ja lõpetades naabriga trepikojas lobisemisest tundub liiast. Liiga palju stiimuleid, liiga väsitav.

Leidsin internetist Ameerika psühholoogi Laurie A. Helgoe raamatu “Introvert Power” (alapealkirjaga: Miks teie siseelu on teie peidetud tugevus?), mida võiks pidada nohikute piibliks.

Elame ekstravertseid väärtusi kõrgelt hindaval ajastul: kilbil on võistluslikkus, agressiivsus, mõnutunne ärapanemisest, häälekas enesekiitus, eelkõige aga suhtlemine-suhtlemine-suhtlemine. Ka lakkamatu õnne valemite jahtimine kuulub ekstravertide mängumaale, sest introverdid ei vaja pidevalt pulbitsevat õnnetunnet selleks, et end täisväärtuslikuna tunda.

Üldiselt jaguneb väljapoole ja sissepoole pööratud inimeste hulk inimkonnas tasavägiselt pooleks. Ekstraverdid lihtsalt paistavad rohkem silma, nende loomuomadusi kiidetakse takka ning seetõttu jätavad nad endast mulje kui valdavast enamusest. Tegelikult peab isegi 57% ameeriklastest end sel ekstravertide paradiisiks peetaval maal introvertide rahumeelsesse armeesse kuuluvaks. Nii et tegemist pole mingi veidrate nohikute klubiga, alternatiivkultuuri ilminguga, vaid pool inimkonnast ongi sellised! Enne mõtlevad, siis ütlevad. Kuulavad rohkem, kui räägivad. Püsivad “tuimalt” ühe partneri juures.

Tagasihoidlikkus on poolele inimkonnast siiani voorus, enamgi veel – see tundub meile ainsa normaalse käitumisviisina. Ainult et me ei lähe seda kellelegi nina peale viskama.

Paraku on introverdid sunnitud elama ekstravertide seaduste järgi. Ole proaktiivne, loo suhteid, müü ennast kallilt, kaitse jõuliselt oma seisukohti!

Nii ongi paljudest saanud kapi-introverdid: kuna ühiskond pooldab ekstravertseid väärtusi, siis püüavad introverdid iga hinna eest sellisteks saada ning varjavad osavalt oma tegelikku olemust. Veidike tööd enese kallal ning sellised üldtunnustatud omadused nagu seltskondlikkus, süüdimatu small-talk, aga ka võime kuulutada oma tundeid ning töötada meeskonnas tunduvad normaalsele introverdile parasjagu perverssed… kuid omandatavad tegevused.

Carl Gustav Jung oli esimene tänapäevane psühholoog, kes 1921. aastal teoses “Psühholoogilised tüübid” sõnastas nende kahe isiksusetüübi diametraalse erinevuse.

Nende vaade maailmale on totaalselt erinev: ekstraverdid on introvertide meelest liiga valjuhäälsed, intensiivsed, introverdid aga tunduvad ekstraverdile külmad ja tundetud.

Kui introvert on vait, siis ekstravert arvab, et ta on raskesti haige, depressioonis ja haub enesetapumõtteid. Või on lihtsalt ülbe. Ekstravert ei tule selle pealegi, et vait olla on mõnus! Ta pole “ülbe”, vaid lihtsalt seedib kuuldut-nähtut. Ta eelistab rääkida ühe inimesega korraga, kolm on juba ülerahvastus. Ekstravert eksib, kui usub, et peod lõbustavad “kurvameelset” introverti – vastupidi: peomelu tundub introverdile igav-igav! Nagu ütles suur matemaatik Blaise Pascal: “Kõik inimkonna hädad tulenevad sellest, et ei osata natukene aega vagusi püsida.”

Ega introverdid pole nurka surutud. Vastupidi. Ühiskond liigub iseolemise suunas. Kogu internet ja sotsiaalmeedia sobib paremini introvertidele kui ekstravertidele, kes eelistaksid sõnumitele telefonikõnesid, online-pokkerile päris-kaardilauda ning Youtube’ile live-kontserti. Facebook loodi nohikute rõõmuks. See toimib, järelikult on meil tulevikku.