Miks laps poes karjub

07 veebr. Miks laps poes karjub

Mudilane tatsas poeriiulite vahel ja röökis nagu ratta peal. Tema ema-isa lükkasid ostukäru mõned meetrid eespool ega teinud kisa kuulmagi. Mõistagi nad kuulsid, terve saalitäis ostlejaid kuulis. Aga lapsevanemad oli otsustanud ignoreerimisega jõnglasele pisut õpetust anda: ärgu tulevikutäht arvaku, et häälekas jonnimine aitab tal enda tahtmist saada!

Lapse kopsumaht oli aukartustäratav, nagu ka tema järjekindlus. Kunagi tulevikus võib temast saada visa sportlane, õppur või müügimees, kes oskab oma tahtmise alati läbi suruda, mõtlesin murelikult. Poiss (soostereotüüpidele viitasid helesinine kombinesoon ja Batmani-müts) tõmbus juba näost punaseks ja tegi ka mõnesekundilisi olukorda hindavaid hingamispause. Aga kisamist ta ei lõpetanud, sest oma vanemate juures polnud tal mingit edu: need ei pööranud talle vähimatki tähelepanu ja liikusid tehtud muretusega vahekäigus edasi. Laps peab ise ükskord aru saama, et kangusega ei ole võimalik täiskasvanuid alistada!

Aga lapsel oli probleem, mis vanemate eemaldumisega üha paisus, mitte ei kadunud.

Vaadelgem olukorda lapse silmade läbi: emme viskab korvi kõik pakid-pakikesed, millel tema silm vähegi pidama jääb, aga kui mina ühe korra käe sirutan, öeldakse mulle otsekohe „ei tohi“. Miks mind siis siia kaasa võeti, kui siin üldse tore pole? Ja miks nad kurjaks muutuvad, kui mina midagi tahan? Miks ma ei tohi tahta, kui pood tundub olevatki selleks, et siit võetakse, mis meeldib? Miks mulle ei seletata, ainult sikutatakse eemale huvitavast asjast? Hallo, te vist ei saanud aru, et ma tahan seda vidinat! Ma selgitan siis kõvema häälega. Hei, mis mõttes te jalutate siit riiulist kaugemale lihtsalt, kuulete!

Mõistagi ei saa poodi kaasa taritud laps mänguasjariiuleid endale ostukärusse tühjendada, selle peab ta tõepoolest ära õppima. Nii mõnigi kord nõuab lapse poest välja toimetamine diplomaatide kooli eriharidust, kuid lootus, et jonnivast lapsest jäine eemaldumine olukorra lahendab, on petlik, isegi kuritegelik.

Ignoreerimine on teada-tuntud kasvatusvõte: lapsevanem lihtsalt keerab hääle maha või teeb mingeid oma tegemisi, nagu poleks väikest inimest oma probleemiga olemaski. Sel hetkel kogeb väike inimene tohutut üksindust ja see on üpris hirmutav. Ainuke inimene, kes teda kriisisituatsioonist välja võiks aidata – lapsevanem – on ta sel hetkel hüljanud, toetuseta jätnud. Ja laps teeb järelduse: lähedasele inimesele ei saa loota, sest juba väikese jama ilmnedes võib ta sulle külmalt selja keerata.

Aga siis, ohoo: karistamine vaikimisega töötab: laps jääbki lõpuks vait ja vantsib kuulekalt vanemate juurde. Kuigi see kohe välja ei paista, on õppetund karmim kui lapsevanemad plaanisid: usaldus on kadunud.

Ignoreerimine on vägivald, emotsionaalse väärkohtlemise üks karmimaid alaliike. See on passiiv-agressiivne käitumine ehk jõudemonstratsioon, manipuleerimine.

Tänapäeval teab juba iga noor ema ja isa, et last ei tohi lüüa, ei tohi tutistada ega raputada ega muud moodi kehaliselt karistada. Ent vaikimine võib sama palju haiget teha kui vits.

Psühholoogiaprofessor Murray Strauss ütleb, et vägivald karistusmeetodina annab küll kiire tulemuse, sest laps lõpetab tõepoolest ebasoovitava käitumise, ent sellel on pikaajaline negatiivne tagajärg – see jätab lapse hinge haava, kannatada saab tema enesehinnang ja turvatunne.

„Väikelaste puhul pole mõnikord ühegi karistusega võimalik pahandust ära hoida,“ ütleb Strauss, „50% kordavad keelatud tegu juba kahe tunni pärast, 80% samal päeval…sõltumata sellest, kas neile räägiti heaga või kurjaga.“

Sadakond uuringut kinnitavad, et vägivaldse kasvatusega kaasnevad käitumishäired, ent pole ühtki uurimistulemust, mis kinnitaks käitumise paranemist.
Mis siis aitab? Sõnad, järjekindel selgitamine, suhtlemine. See ei käi ainult laste kohta.