Luba endale midagi head

07 veebr. Luba endale midagi head

Eestlaste kohta öeldakse, et me pole kuigi seltsiv ja sõbralik rahvas. Teiseks märgitakse ära meie ambitsioonikust. Me ise teame veel ühte tunnuslikku loomuomadust – see on enesekriitika. Iga eestlane võib kas või poolvõõrale pajatada oma halbadest omadustest (ah, mis nüüd mina, mul kesine ametipositsioon, kõigest osakonnajuhataja, mitte direktor, ei, joonistada ma küll ei oska ja ega mul see lillepeenar midagi erilist välja ei kukkunud ning rahvamaratonil jäin ma kümne tuhande seas alles kahesajandale kohale).

Enesekriitika on tõepoolest meil perfektselt välja arenenud iseloomujoon. Kes poleks end piinanud süüdistamise ja läbikukkumiskahtlustega, või siis võtnud endale töökoormust, mille kallal pusiks rahulikult viis kreeklast. Või siis jooksnud mööda kursusi-koolitusi, et saada CV pikemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Kõige turvalisem on olla naabrist parem ja liikuda ikka karja eesotsas.

Tegelikult olid ka need kaks eelnevat tekstilõiku kantud sellestsamast enesekriitilisest halast, sest sama probleemi käes – liigne enesekriitika ning sellest tulenevad emotsionaalsed häired – kannatab kogu lääne kultuuriruum. Me elame ühiskonnas, mis edastab pidevalt sõnumit: saa parimaks, lihvi vead maha, tööta rohkem, võida. Või muidu, kõlab ähvardus, oled sa tühi koht – iseenda jaoks ka.

Muidugi, enesekriitikavabalt käituv tegelane on hirmutav ja piinlik, seda ma ka ei soovitaks. Küsimus on piiris, kus kasulik omadus saab komistuskiviks ja röövib elurõõmu.

Mis juhtub liiga enesekriitilise inimesega? Sisemine irisemine enda kallal sunnib paratamatult võtma kaitsepositsiooni. See tähendab, et inimene muutub ebakindlaks ega julgegi uusi asju ette võtta.

Kui enesehinnang sõltub sellest, kas su saavutusi pannakse tähele, kas sind imetletakse ning jagatakse sulle tunnustust, siis on see rajatud ohtlikult nõrgale alusele: üks vale sõna naabrilt – ning minapilt on segi löödud! Nii et tuleb pingutada, hambad ristis, uhke kaitsevalli loomisega.

Hirm läbi kukkuda takistab uute suhete loomist, takistab avatud ja mõnusat läbisaamist üldse. Võistlusrajal teatavasti teed ei anta, vaid rühitakse mööda ja pannakse veel võimalusel konkurendile jalg taha. Kui kogu elu kulgeb nagu tippsport, siis sõpru ei saagi olla. Nii et vajadus olla (või vähemalt näida) edukas hakkab segama teist baasvajadust – jagada soojust ja lähedust.

Lahendus on käeulatuses: anna endale armu, ole iseenda suhtes kaastundlik. Ja nõua elult vähem.

Texase ülikooli professor Kristin Neff tõi oma uurimuses, mis käsitles suure saavutusvajadusega inimeste psüühikat, välja seose, õigemini selle puudumise: inimene võib olla väga mõistev ja kaastundlik oma kaaslaste suhtes, see aga ei tähenda, et ta suudaks leppida iseenda puudustega. Maailma kõige õrnahingelisem humanist ja kodutute kasside päästja võib olla enda suhtes väga halastamatu. Huvitaval kombel kehtib see just naiste puhul – teisi aitab igal sammul, aga iseennast ei pea millekski.

Enesele halastamine ei tähenda kohustustest loobumist ja laisklemist, silt otsaees: ma nüüd armastan ennast.

Anna endale hõlpu ja sa hakkad märkama, mis juhtub. Su produktiivsus kasvab. Loogika on selles, et nüüd pole sul vaja olla pidevas kaitseasendis ning vigu parandada ei tundu enam maailma suurim häbi. Ärevus taandub, aju saab puhata ja meeleolu paraneb! Stressitase langeb, sest kui närvisüsteem ei pea tegelema “võitle või põgene” reaktsiooniga, võib ta stressihormoon kortisooli tootmise lõpetada ning teha ruumi mõnu ja rahuloluhormoonile oksütotsiinile.
Kuidas õppida enesele halastamist? Kiida ennast. Luba endale midagi head. Mediteeri. Keegi pole täiuslik. Mis kehvasti, see uuesti.