07 veebr. Kuidas hoiduda läbipõlemisest
Alates päevast, mil Ungari endokrinoloog Hans Selye 1926. aastal sõnastas stressi “võitle-või-põgene” bioloogilise olemuse, on sellele otsitud ka lahendust. Õpetussõnadest, kuidas siiski maha rahuneda, puudust pole, aga stress niidab üha hoogsamalt.
Läbipõlemisohvrite tagasipilk oma elule näitab, et ohu märgid on alati enne olemas, aga keegi ei raatsi kesk eduühiskonna võitlustandrit pidurit tõmmata, ütleb psühholoog Sherrie Bourg Carter raamatus “Kõrge oktaanarvuga naine. Kuidas supersaavutajad saavad hoiduda läbipõlemisest”. Lihtsam on sümptomeid ignoreerida ja lugeda oma peavalud, une- ja seedehäired tühisteks mööduvateks nähtusteks. Võib endale sisendada, et oh, ma ei maganud täna öösel hästi, ju ma sõin midagi halba, homme on kõik korras.
Maanteedel on lubatud kiiruse märgid ning selle ületamise korral laekub postkasti trahvikviitung, kuid isikliku tervisega riskimise eest kontorites-töökodades gaasi vajutades võib isegi kiituskirja saada.
Stressi märgid jagunevad füüsilisteks ja psüühilisteks. Keha ongi esimene, kes üleliigse piitsutamise käes kannatuse katkemisest aegsasti märku andma hakkab.
Kõigepealt saabub väsimus. Ameerika Psühholoogilise Assotsiatsiooni andmetel tunneb 35% naistest ja 25% meestest töönädala jooksul mitu korda end väga väsinuna. Siis tulevad probleemid unega. 67% protsenti naistest ja 43% meestest kogeb unehäireid mitu korda nädalas ning nad kinnitavad, et päevane unisus segab tegutsemist.
Üks levinumaid, isegi mitte-kõneväärt sümptomeid on peavalu. 56% naisi ja 36% mehi kogeb tihti peavalu. Ka peapööritus jäetakse tähele panemata.
Kõhuhädad (nagu krambid, iiveldus, seedehäired, nii kõhukinnisus kui kõhulahtisus ja ärritunud soole sündroom) pole otseselt stressist põhjustatud, kuid stress võib neid süvendada.
Valud rinnus või südame kloppimine peaksid igal juhul tähelepanelikuks tegema – need ei pruugi olla seotud stressiga, aga võivad. Stress valmistab keha ette kiireteks ja jõulisteks sooritusteks: nii võitlemiseks kui põgenemiseks läheb tarvis tavalisest suuremat adrenaliinikogust. See paiskub vereringesse, lihased – ka südamelihas – pingutuvad, kopsud ahmivad rohkem hapnikku jne. Sellise valmisoleku on jumal loonud džunglielanikele ühekordseks sööstuks, mitte igapäevaseks elustiiliks.
Ka naistehaigused (menstruatsioonihäired, viljatus) on tihedalt stressiga seotud. Uuringud on näidanud, et nii enese kui teiste suhtes ülinõudlikud naised kannatavad nende hädade käes rohkem kui ambitsioonideta naised.
Lisaks avaldub stress ka käitumise muutustes. Stressav inimene hakkab maailmale reageerima teisiti kui närvipingeta elav inimene. Pereliikmed ja sõbrad panevad neid märke tähele, aga asjaosaline ise muidugi ajab tagasi.
Näiteks muutuvad söömisharjumused: mõõdukas kaalujälgija muutub ühel päeval õgardiks või vastupidi, ükski toit ei pane ta silma särama. Või hakatakse alkoholi ja teisi legaalseid narkootikume (kofeiin, nikotiin, rahustid) kuritarvitama.
Stress on häälekas: jalaga tapsutamine, hammaste kiristamine, samuti küünte ja huulte närimine ei räägi muust kui sisemisest pingeseisundist.
Üks kõige levinumaid stressi sümptomeid on üliemotsionaalsus: ümbritsejaid võivad tabada täiesti ootamatud tundepursked, nutuhood, rahutus, kannatamatus. Tähelepanu hajub, mälu ega keskendumisvõimet pole ollagi, tööd lükkuvad edasi, kaob huvi elumõnude (sport, seks, sõpradega välja minek) vastu, telefonile ja e-kirjadele ei vastata absoluutselt… no mis elu see on.
Täpset mõõdikut, millal on stressi “kriitiline piir” ületatud, pole. Rohkem halastust enda vastu!
Sorry, the comment form is closed at this time.