Kaheksa tundi sinu elust

07 veebr. Kaheksa tundi sinu elust

Miks kestab tavaline tööpäev just kaheksa tundi? Sel pole teaduslikku põhjendust. Möödunud sajandi kahekümnendatel lühendas autotööstur Henry Ford liinitööliste 10-tunniste vahetustega töönädalat 40 tunnile mitte seepärast, et oleks hoolinud nende tervisest, perekonnaelust või hobidest, vaid selleks, et inimestel jääks piisavalt aega poodlemiseks. Nii ta ise ütles ühes intervjuus. Ford aimas, et mida rohkem asju inimene endale himustab, seda paremini on ta motiveeritud nende hankimiseks raha teenima ja tööd tegema.

Ford kinkis inimkonnale küll efektiivse liinitöö süsteemi, kuid töötajaile see rahuldust ei toonud.

Gallupi avaliku arvamuse uuringu („Engagement at work: working hours, flextime, vacation time, and wellbeing“) tulemused on masendavad: vaid 16 protsenti töötajatest armastab oma tööd. 64 protsendil on oma tööst täiesti ükskõik ning 20 protsenti töötab tööandjale suisa aktiivselt vastu (vastutöötamise viise on lõputult: korralduste vaikne ignoreerimine, passiivsus, vaidlemine, jonnimine, „otsekohesus“, iroonia jne).

Vaadake oma avatud kontoris ringi: kümnest toredast kolleegist kaheksa…pehmelt öeldes käivad tööl vastumeelselt. Teisisõnu: vähemalt kolmandik igast päevast – elust – on raisatud. Riigi raamatupidajad on kokku löönud, et töötajate mittepühendumise reaalne majanduslik kahjum on Ameerikas 500 miljardit dollarit aastas, Saksamaal paarsada miljardit eurot. See on pahast tujust ja negatiivsusest tingitud tervise ja elukvaliteedi languse maksumus.

Alati pole galeeriorja meeleolu tingitud vastikust tööst, vastupidi, töö sisu võib inimesele isegi väga meeldida, aga kui ta on sunnitud tegema seda talle ebasobival ajal, on tulemuseks ikkagi zombi pilk.

Inimkond jaguneb teadupärast lõokesteks ja öökullideks. Inimestel paikneb energiataseme kõrgpunkt eri kellaaegadel, ühed on produktiivsemad varastel hommikutundidel, teistel ei tule enne keskööd vaimu peale. Igaüks, kes kella 8 paiku Russalka juures või Haabersti ringil ummikus istub, teab, et süsteem toetub lõokestele. Kuskilt on võetud usk, et „hommikutunnil on kuld suus“ ning et „varane lind leiab tera“. Madalama oktaanarvuga persoonid, kes saavad pildi ette alles keskpäevaks, oleks justkui laisad ja jõuetud.

Vale puha. Brüsseli Ülikooli uuringust selgus, et vara töö alustajad väsivad kiiremini, pärast kümmet tundi ärkvelolekut nende tähelepanu hajub ning ülesannete sooritamine aeglustub. Seevastu hilisema käivitusega töötajad suudavad kauem efektiivsed püsida. Sundides „laisku“ hommikul virkadeks ei anna paremaid töötulemusi.

Tervelt 44 protsenti naistest ja 37 protsenti meestest eelistaksid töötada hilisõhtul. Nad on kapiöökullid – veavad end küll kohusetundlikult hommikul kontorisse, ent hoogu satuvad pealelõunal.

Õökullide ja lõokeste bioloogiline ööpäev on erineva pikkusega: öökullide tsükkel on loomuldasa pikem kui 24 tundi ja lõokestel mõnevõrra lühem.

Muidugi pole mõeldav igas ametis nõuda oma erivajadustega (st õigusega hommikusele unele) arvestamist, aga vahest annab öökullile oma identiteedi teadvustaminegi tuge lõokeste maailmas vastu pidada.

Töörõõmu võib röövida ka puhkepausideta töötamine.
Igas tunnis peaks kümme minutit puhkama – see tähendab arvuti tagant vms töökohalt resoluutset eemaldumist. Suitsumehed on need pausid endale täie enesestmõistetavusega sisse seadnud. Järjest, lõõgastumata töötamine vähendab tunduvalt loomingulisust, st väheneb probleemile lahenduse nägemise võime, aga ka võime oma mälust olulisi seoseid esile tuua.

Kolmandaks võib töörõõmu vähendada nn ruumiõhu sündroom. Me veedame ligi 80 protsenti oma ajast siseruumis, kunstlikus keskkonnas. Kui sul esineb seletamatuid tervisehäireid (peavalu, kontsentreerumisraskused, väsimus, iiveldus, naha kuivus, köha, janu, nina ja silmade ärritusnähud jne), mis avalduvad ainult kontoris, ning kaovad mujal, siis võiks süüdistada ruumiõhku. Eriti hull, kui töötad akendeta ruumis.

Koosta endale realistlik päevaplaan, kus arvestad reaalseks töötamise ajaks 4-5 tundi.
Pane paika lihtne mõõtkava, mille põhjal saad oma päevast kokkuvõtte teha ja ennast kiita.