Kadudes musta auku

07 veebr. Kadudes musta auku

Psühholoogid mõistavad musta augu teooriat palju paremini kui füüsikud. Kui kosmoloogid vaidlevad juba viiskümmend aastat, mis seal mustas augus toimub ja kas seda on üldse võimalik välja uurida, siis emotsionaalne madalseis on arvatavasti igale inimesele tuttav.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil kannatab pikemaajalise meeleolulanguse all üle 300 miljoni inimese ja see arv aina kasvab. Ometi pole teadlastel õnnestunud välja selgitada, mis selle sajandi epideemiaks nimetatud haiguse tingib. Põhjustajaid teatakse palju: stress, lein, ebaõnnestumised, sünnitusjärgne depressioon, (pimedast) aastaajast tingitud masendus ehk SAD jne. Aga need on üksikud sümptomaatilised nopped, mis mustas augus kobades on psühholoogide valgusvihku sattunud.
Mida enam paisub heaoluühiskond, seda rohkem diagnoositakse depressiooni.
Ameerika kirjaniku William Styroni meelest tegi termini “depressioon” kasutusele võtmine 19. sajandi lõpupoole sellele haigusele “tohutut semantilist kahju”: “Sõna, mis nüüdseks on 75 aastat libisenud süüdimatuna läbi keele nagu nälkjas, jättes maha õrna jälje oma loomuomasest pahatahtlikkusest ja takistades paljalt oma tuimusega üleüldist arusaamist selle haiguse kohutavast intensiivsusest, kui see kontrolli alt väljub.”
Halvatuselähedane seisund, tervet keha haarav psüühilise energia kahanemine peaaegu nullini on midagi hullemat kui majandusterminoloogiast üle võetud neutraalne “depressioon”. William Styron kannatas ka ise lömastavate masendushoogude all.
Pole ühtegi teist emotsionaalset seisundit, mis oleks olnud sajandite jooksul kunstiloome seisukohalt produktiivsem kui melanhoolia ja masendus. Vahe on selles, et kui Munch, van Gogh, Albrecht Dürer, Sylvia Plath, Ernest Hemingway ja tuhanded teised väljapaistvad loojanatuurid olid oma hädaga üksi, püüdes nii seltskonnas kui loomingus oma meeleseisundit varjata, siis tänapäeval on depressioonist kõva häälega rääkimine psühhoteraapiaks nii loojale kui ka publikule.

Melanhoolia võib küll kunstniku käes olla võimas jõud, kuid ühiskondliku narratiivina jääb kurvameelsus meie vilkal eduajastul taunimisväärseks seisundiks (mis mõistagi tõstab happy pill’ide ja antidepressantide läbimüügi taevani).
Psühhoanalüütilises võtmes on depressiooni nurgakivi kaotus mis tahes avaldumisvormides – alates imiku hüljatuse tundest, kui ta karjub ja karjub, aga keegi ei tule, kuni väikeste lapselike ilmajäetusteni (see võib olla koer, keda sul võtta ei lubatud, või vana kaltsunukk, mille ema pidas õigemaks ära visata).
Väiksel lapsel puuduvad sõnad tunnete edasiandmiseks, kuid ilmaoleku traagika settib siiski kuhugi ning kandub edasi düsfunktsionaalse käitumisena: võib-olla ta ei usalda täiskasvanuna teisi inimesi, võib-olla ei suuda ta luua ja hoida lähisuhteid…
Nii kandub see trauma põlvest põlve. Vimm ja valu elavad kuskil DNA pikas ahelas ega anna asu.
Kuidas reaalsusega toime tulla, selles on küsimus. Kipume oma turvalises maailmas unustama, et alati ei saagi olukorra üle kontrolli omada.
Psühhoanalüütikud ütlevad, et meie praegune ärapanemiskultuur on läbi töötamata minevikutrauma, okupatsioonivaimu esiletõus. Depressioon avaldub ennasthävitavas käitumises: joomises, kihutamises, päästevestita kipaka paadiga järvele minekus, enesehinnangu langususes, võimetuses armastada, väärtusetuse tundes.
Üks jaapanlaste uuring näitas, et need, kellel on ajju talletunud lapsepõlvest midagi väga haiget tegevat, antidepressantidega ravimine tulemust ei andnud.
Inimene ise ei pruugi oma sünget minevikusündmust ja praegust masendust seostada (tal ei pruugi kriitilised sündmused meeleski olla). Ta loetleb perearstile kehva enesetunde ilminguid (und ei saa, toidul puudub maitse, peas ringlevad enesetapumõtted jne) ja saab retsepti. Võtab juba mitu nädalat korralikult igal õhtul enne magamajäämist määratud koguses rohtu, aga olek kergemaks ei lähe…
Tuleb võtta aega rääkimiseks, sest musta eri varjundid ei tule pimeduses kobades kuigi kergesti esile.