Netihullu päevaraamat

07 veebr. Netihullu päevaraamat

„Mismõttes mina ei saa päevagi ilma arvutita hakkama? Muidugi saaks, kui ma vaid tahaks. Mina pole arvutisõltlane, mulle lihtsalt meeldib netis olla. Mina pole mingi infohoolik, aga mu sõbrad, kes kogu aeg Facebookis saadaval on, vajaksid tõepoolest võõrutusravi!“

Haigused sõltuvad ajastu vaimust samuti nagu kleidi- või muusikamoed. Näiteks sada aastat tagasi oli daamide moehaiguseks hüsteeria. Tänapäeval on minestamine moest läinud, ent juba ründavad meid uued, inimkonnale seni tundmatud tõved. Nende hulka kuulub ka infoholism.
Infohooliku mured sarnanevad alkohooliku, buliimiku ja teiste sõltlaste muredega: sind painab miskit sorti tegevus, kus nagu keegi võõras pahalane suunaks su kätt vastu tahtmist arvutinuppude poole.

Millest aru saada, et normaalkoguses neti-mõnuaine piir on ületatud ning on aeg päästeoperatsioonile pühenduda?
Infohoolikul on telefon kogu aeg näpus, ta vastab töökõnedele väljaspool tööaega.
Tal asendab sõnumite kontrollimine hommikutualetti.
Lõunalauas võib ununeda noa ja kahvliga söömine, ent mitte läpaka või telefoni avamine.
Ta võtab telefoni kaasa jõusaali ja vastab kõnedele kinos keset kõige kuumemat armustseeni. Ta kutsub vana sõbra üle pika aja õhtusöögile ja siis vahetab terve õhtu kellegagi sms-e (ja vana sõber teeb sedasama).
Tal hakkavad käed värisema ja süda kloppima, kui internetiühendus kauemaks kui viis minutit ära kaob.
Ta saa olulisi tööülesandeid tehtud, sest aeg kulub tsättimisele-laikimisele-tviitimisele-täägimisele.
Ta valib reisisihtkohti (hotelle jms) selle järgi, kas seal on (tasuta) wifi jne.

Ta ei kujuta ette, mida oma päevaga peale hakata, kui internetti pole.

Kui infohoolik on probleemi teadvustanud, siis ootab teda ees tõsine võitlus. Abiks on käitumisteraapia.
Esiteks tuleb kaardistada harjumused: mis olukordades sõltuvus sind enim häirib. Märgi lähipäevil üles (soovitavalt pastakaga paberile – juhul, kui sa mäletad, kuidas neid kasutada), mis netisaite sa kõige tihedamini külastad ja tõmba iga kord kriips, kui jälle sinna satud. Teiseks: sõltlane tegutseb enamasti alateadlikult: justkui autopiloodil liigub käsi harjumuspärasele aadressile. Harjuta end tegema väikest pausi enne nupule vajutust.
Ütle endale, et tegelikult on see üks suur tüütus ja katsu seda mõtlemispausi iga kord sekundi võrra pikemaks venitada.
Küsi endalt, kas sa tõepoolest tahad jälle minna kassipilte laikima ja spämme kustutama. Esialgu sa niikuinii ei suuda oma lemmiksaite külastamata jätta, aga vähemalt oled nüüd täie teadvusega asja juures.
Edasi: tee iga tunni tagant paus – pane äratuskell helisema ja kui see märku annab, tõuse arvuti tagant püsti ja tee kümme minutit midagi muud, ükskõik mida: söö, võimle, loe paar lehekülge heast raamatust, räägi juttu kellegagi – reaalis.
Kui arvuti juurde tagasi pöördud, katsu veel venitada, enne kui taas onlaini sukeldud.
Aja kurat välja peltsebuliga, st keera sõltuvus enda kasuks: anna sõbralistides oma võitlusest avalikult teada, kanna ette väikestestki edusammudest ja lase teistel ennast kiita.
Sea endale piirangud – vali kohad ja tegevused, kus on võimalik ilma telefoni näppimata hakkama saada (vt eespool).
Õpi keskenduma ilma netita. Lülita ruuter välja.
Visualiseeri oma ideaalne, piiratud netikasutusega elu: mida kõike sa tahaksid teha, kui poleks netisundust.

Su eesmärk pole nutitelefoni prügikasti viskamine, vaid lihtsalt vabaneda onlain-kontrolli alt. Arvesta, et häirivatest harjumustest vabanemine võtab aega vähemalt paar kuud. Ära looda, et muutus toimub kohe, ära anna alla.