Lusti ja lõbu, naudingute ja mõnu aeg

07 veebr. Lusti ja lõbu, naudingute ja mõnu aeg

Naudinguhetkede nimel tasub elada, naudingujanus tapetakse, elu ilma mõnutundeta oleks kurb ja kohutav. Ka mu vana sõber Sigmund Freud ütles, et inimese psüühilise aparaadi tegevus allub naudinguprintsiibile (Lustprinzip).
Naudingute ja õnne vahel on lihtne võrdusmärki tõmmata.

Lustil ja lõbul on selge sensoorne ja emotsionaalne komponent, psühholoogid kutsuvad neid toortundmusteks: vaimustus, erutus, orgasm, nauding, lustakus, joovastus, mugavustunne. Need ei hõlma kuigivõrd mõtlemist ja üldse aju ratsionaalset poolt. Kehalised naudingud on seotud aistingutega: silmailu pakkuvad vaatepildid, kõrvupaitavad helid, erutavad puudutused, hõrgud maitsed.

Ja mida me siis igapäevaselt teeme? Me keelame endale naudinguid. Nii on meid kasvatatud: juba vanarahvas ütles, et pill tuleb pika ilu peale! Kõik hea siin ilmas on tervisele kahjulik, paksuks tegev ja pohmelli tekitav! Ja kes siis töö ära teeb, kui kogu aeg käib üks lõbu menetlemine?
Kõige mõnusamate asjade nautimisega käib ikka kaasas paras ports süütunnet.

Kõige kõrgema intensiivsusega naudinguiks on joovastus, ekstaas, põnevus, lõbusus, eufooria, ülevus ja ärevus.
Keskmise intensiivsusega on rõõmsameelsus, sädelevus, heatujulisus, entusiasm, ligitõmbavus, lustlikkus ning madalama intensiivsusega mugavustunne, harmoonilisus, rahuldus ja lõõgastus. Kõik ihaldusväärsed seisundid, mida enesele keelata oleks suisa patt. „Naudingute leidmiseks ei vajata eksperti, seda oskab igaüks,“ ütleb üks tähtsamaid naudingu-psühholooge, positiivse psühholoogia koolkonna alustala Martin E.P. Seligman raamatus „Ehe õnn“.

Ometi on küllalt neid, kel jääb nautimisvõimest vajaka – võimalik, et see johtub hoolsast aastatepikkusest enesetsensuurist ja –distsipliinist. Just lakkamatu tublidus ja tormamine kaotavad oskuse elada olevikus, ütleb Seligman, aga nautimisvõime on seotud just nimelt „siin ja praegu“ elamisega. „Nautlemine on teadlik tähelepanu pööramine naudingu kogemisele,“ õpetavad ka Fred B.Bryant ja Joseph Veroff, kes on nautlemise-teooriast välja kasvatanud terve omaette teraapiasuuna.
Nautimisvõime arendamiseks on abiks harjutamine ning ärgas tähelepanu.
Bryant töötas välja (tuhandete üliõpilaste peal testitud) viis tehnikat, mis soodustavad nautlemist.

Esiteks tuleks teravdada tajusid: keskendu aistingutele, nuusuta, kuula, pane tähele.
Teiseks mällu salvestamine: tekita väike meene või mälupilt mälestusväärsest hetkest.
Kolmandaks: õnnitle ja kiida ennast, et sa nii mõnusas hetkes viibid.
Neljandaks: süvene. Püüa muule mitte mõelda, ainult aisti.
Viiendaks: ära jumala pärast kiirusta: ärgas tähelepanu ei sobi kiirustamisega kokku.

Kõige tõhusam naudingutrenn on aga nautlemine koos kaaslasega: üksteisele jutustamine, mida naudinguhetk sulle tähendab – see on võimsaim naudingutaseme tõstja.

Psühholoogid ütlevad siiski, et naudingud kui hetkerõõmud on pelgalt õnne ja rahulolu allhange, osaõnn. Need pole investeeringud, mis akumuleeruks tulevikku.
Kehalised naudingud lõppevad järsku, haihtuvad, seetõttu ei saa nad olla kestva rahulolu allikad, ütlevad nad. Ma pole päris nõus. Iga positiivne emotsioon on millekski hea. Kuigi ühe naudingu pidev kordamine kaotab oma toime, sest harjumine on neuroloogiline paratamatus, on sellegi vastu rohtu.
Naudinguid tuleb ajas hajutada ning tuleb säilitada üllatusmoment.