Kuidas hingata, keel suust väljas

07 veebr. Kuidas hingata, keel suust väljas

Kui pead end kordumatu isikupäraga persooniks, võta hetk aega alljärgnevatesse väidetesse süvenemiseks. Siin on kümmekond fakti:

1.Sa ei saa seebiga silmi pesta

2.Sa ei jõua kokku lugeda oma juuksekarvu

3.Sa ei saa hingata läbi nina, nii et keel suust väljas oleks

4.Sa just praegu proovisid punkti 3

6.Sa veendusid just, et see on siiski võimalik, kuigi sa näed siis välja nagu peni

7.Nüüd sa naerad selle üle, et lasid ennast lollitada

8.Sa jätsid nr. 5 vahele

9. Sa kontrollisid praegu, kuhu see nr 5 jäi üldse

10.Jaga seda testi tuttavatega, las saavad ka nalja

Me oleme nii etteaimatavad. Inimese soove, reaktsioone ja mõtteid saab kaardistada isegi juhul, kui testi koostaja pole sind kaugelt ka näinud (reklaamitootjad hõõruvad siinkohal teadjalt käsi kokku).
Kuidas olla originaalsem, isikupärasem, mitte nii lihtsalt ära arvatava käitumisega?

Harvardi Ülikooli psühholoogiaprofessor Ellen Langer on aastaid läbi viinud eksperimente inimeste tähelepanuvõimet uurides.

Üks olulisemaid isikupära suurendamise viise on kasvatada endas ärksust, tähelepanuvõimet (mindfulness), leiab Langer.

Me liigume tihtipeale nagu poolunes – sest meie tegevused ning igapäeva-askeldustega seotud mõtted on nii sisse harjunud, rutiinsed, et neile pole tarvis kuigivõrd vaimujõudu kulutada. Sama ristmik iga päev, kohviaparaat kontoris vuristab alati sama jooki, riidekapp ja vannituba seisavad sama koha peal…Nii elamegi pool elu nagu kinnisilmi, lihtsalt, mõnusalt…etteaimatavalt.

Selleks, et suurendada ärksust ja tähelepanuvõimet, on esiteks vaja arendada oskust luua uusi kategooriaid, ütleb Langer. Eelpool nimetatatud igituttavad nähtused, mida meil pole vaja iga päev uuesti analüüsida, paigutuvad kategooriatesse, teatud stereotüüpidesse: roos on roos on roos, luterlus ei ole vabamüürlus, linnapea on loll jne. Teatud olukorraga kinnistuvad kindlad tunded justkui vana fotoalbumit lapates, kus mälestuse tähendus püsib muutumatult, olgu ta pealegi oma aja ära elanud. Nagu Alfred Hitchcock´i kurikuulsas „Psychos“: vanamutt on ammu surnud, aga poeg ei taha näha muutunud reaalsust.

Ärksus on see, kui me tunnistame oma stereotüüpset mõtlemist ja loome nende pinnalt uusi kategooriaid, uusi, klišeeväliseid seoseid.
Inimesel on vabadus valida konteksti, pöörata negatiivne positiivseks või leida olukorrale uus tähendus ja mõte: kui ei saa sisse uksest, siis tuleb minna aknast.

Teadlik, enda elu ärksalt juhtiv inimene ei kasuta geenide -argumenti: selline ma kord juba olen.

Langer leiab, et ärksamad on need, kes pühenduvad pigem protsessile kui lõpplahendusele: „Protsessile suunatud inimene ei küsi, kas ma suudan seda teha, vaid kuidas seda teha. See mitte ainult ei suurenda otsustusvõimet, vaid tõstab ka eneseteadlikkust,“ ütleb ta.

Viimase olulise komponendina nimetab ta intuitsiooni. Sisetunde usaldamine on väga tähtis, sest see nõuab vanade tõekspidamiste ignoreerimist ja püüdu teha midagi sellist, mis võib olla (teiste meelest) loogikavastane või ebaratsionaalne.