Isapuue

07 veebr. Isapuue

Sain sellise kirja: “Olen kolmeaastase pojaga üksikema. Mees läks ära pool aastat tagasi ja rohkem pole me temast midagi kuulnud. Nüüd on mul küsimus: kuidas olla oma pojale isa eest. Näen, kuidas laps isa puudumist üle elab. Minu arvates on poisil tekkinud “meheigatsus”. Näiteks tähendab see seda, et ta on nõus telekast kuulama-vaatama ainult meeslauljaid. Valus on seda vaadata, aga endalgi on hinges segadus, sest ma ei tea, kuidas talle isa asendada. Kes õpetaks talle meestetöid, kes räägiks talle asju, mida poisid emadelt kuulda ei saa aga tahagi?”

Isa rolli lapse arengus on palju vähem uuritud kui ema ja lapse suhteid. Kaua aega arvati, et kuna esimestel, lapse arengus määravatel aastatel möllab ajaloolis-bioloogilise paratamatusena lapsega niikuinii põhiliselt ema, siis isa puudumine ehk polegi nii traagiline sündmus. Liiatigi on isad alati olnud kas sõjas või merel või mõisapõllul – pole nad kunagi lapsi kantseldanud, aga lastest, näe, on kasvanud täisverd mehed ja naised…

Vale puha. Soome psühhoanalüütiku Jorma Müllärniemi äsja eestikeelsena ilmunud raamat “Meheks saamine ilma isata” kirjeldab üksikasjalikult, mis juhtub poisiga, kel pole olnud õnne kasvada koos isaga.

Muidugi, valdav osa kasvabki tublideks ja toredateks meesteks. Isatusest tekkinud tühik ei paista võõrale silma, ent annab endast märku salakavalal moel.

Vähehaaval on hakatud uurima isasuhte tekkimist ja arengut ning selle tähendust lapse elus. Isa pole üheski arenguetapis kõrvalseisja ning on möödapääsmatult oluline isik, ja ema teda asendada ei saa.

Mis juhtub poisiga, kellel pole isa, olgu siis põhjuseks lahkuminek, lakkamatu tööl või internetis või alkoholiuimas viibimine, vahet pole. Poisil pole kellegagi meeste asju ajada. Jah, just, see prill-laua-teema… Poeg vajab isa tähendust: vajab, et isa teda õpetaks, innustaks, piiraks ja suunaks, oleks eeskujuks ja samastumisobjektiks ning aitaks tal toime tulla mees-olemisega, olgu ta või kolmeaastane mees. Kui isa puudub või on eemal, on raske endale realistlikku mehepilti luua. “Poiss vajab isa, et õppida oma fallilisust ja agressiivsust paremini kontrollima ja juhtima,” ütleb Müllärniemi.

See on isapuue – nagu Müllärniemi seda nimetab.

“Ilma isata kasvanud poisi olukord on mitmes mõttes kehvapoolne,” kirjutab ta. Ei tahaks siinkohal hirmutada vaprate üksikemade armeed Müllärniemi väitega, et ilma isata kasvanud poisid panevad toime rohkem kuritegusid ja surevad nooremana, sest neil naistel on niigi raske ja nad annavad oma poegade meheks kasvatamisel kakssada protsenti. Sõltuvushäiretega tegelev Soome arst Juha Kemppinen ütleb, et ta pole kõigi tegevusaastate jooksul kohanud ühtki sõltuvusprobleemiga meest, kelle isasuhe korras oleks. Tema sõnul on just isata poisid need, kellest saavad kõige kergemini alkoholi ja uimastite väärkasutajad. Tähelepanekud näitavad, et agressiivsete poiste elukäigus esineb märkimisväärseid isa-teemalisi puudujääke ja kaotusi.

Isapuue levib ka kodust väljaspool. Meil valitseb ühiskondlik isatus: ei lasteaedades ega koolides ole poistel mehelikke eeskujusid ega samastumisobjekte.

Aga miks siis kõike suutvast emast ei piisa? Nagu üks väike poiss ütles: isa on samasugune nagu poiss. Ema on vaja muudeks asjadeks.

Aga kolmeaastase väikemehe ema peab poisile midagi ütlema. Isa kohta, meeste maailma kohta, jah, ka fallilisuse kohta… Kui isa ei ole, siis aitab ka ema juttudest, pakuvad psühholoogid. Kui ema räägib lugupidavalt kadunud isa tööst, hobidest, iseloomust jne, siis ta ehitab silla poja ja tema isa vahel. Nende meenutuste toon määrab, kuidas poja areng edaspidi kulgeb. Jagades pojaga kujutluspilte ja mälestusi isast, saab vähemalt osaliselt kompenseerida isa puudumist…
Kuidas aga panna kurb ja pettunud emme uttu tõmmanud issist positiivselt rääkima, selles on küsimus.