Oled see, kes sa oled
Olen palju mõelnud, mida tähendab laialt jagatav soovitus “ole see, kes sa oled!”. Või: “armasta ennast!” Või: “ära võta südamesse!” Või: “kui tahad olla õnnelik, siis ole!” Näiteks küsid sõbralt nõu, kas viia paberid Tartu Ülikooli või kutsekooli, kus õpetatakse leiva küpsetamist. Olgu küsimused ka keerukamad: kas minna lahku või näha vaeva koos edasi liikumisega, või kuidas tööl toime tulla salakavala manipuleerijaga, ikka saad ikka vastuseks: ole see, kes sa oled! Aga ma ju olengi mina ise igal hetkel – nii leivaküpsetajana kui raamatupidajana, oma kiratseva suhte all ühteaegu kannatades kui ka lahendusele lootes, ühtaegu armastades ja vihates?!
Kuidas ma üldse saan olla keegi teine, midagi muud, kui ma juba olen?
Ja kuidas mitte võtta südamesse, kui sind on rängalt solvatud, ootamatult reedetud või su pereringi on tabanud saatuselöök? Isegi väiksemate, argipäevaste inimeste vaheliste viperuste puhul kogeb ülitundlik inimene, et paksu nahka talle selga ei kasva, tee mis tahad, ikka tabab nool otse hinge. Kui siis keegi annab head nõu, et ära võta südamesse, siis mõjub see veel solvavamalt – inimene tunneb end mittemõistetuna või koguni äratõugatuna.
Soovitused ennast armastada ja homsest õnnelikuks hakata on veel need kõige salakavalamad. Sest kes ei tahaks armastada – ennast, kedagi teist, ja kogeda seda suurt õnnetunnet, kui keegi teine sind armastab! Aga sulle seatakse “lihtne” tingimus: armasta kõigepealt ennast. Mismoodi seda korraldada, kui su sisemine kriitik sind kortsus kulmul pidevalt korrale kutsub? Kuidas sa ütled võõrale inimesele, et armastad teda, see ei kõla ju veenvalt? Pole mingi haruldus, kui see võõras, kellele valetada püüad, vaatab sulle vastu peeglist… Nõustajakabinetis kuulen inimestelt tihti: ma olen nii paks, ma olen andetu, ma ei oska joonistada, õpetaja koolis ütles, ema riidles minuga väiksena alati, et ma olen laisk. Jne. Kuidas sellist puudulikku olendit armastada?
Inimesed satuvad psühholoogide – nõustajate, terapeutide – juurde ikka siis, kui neil tekivad selle olendiga, kes peeglist vastu vaatab, probleemid, mitte siis, kui nad on rõõmsad, rahulolevad ja õnnelikud. Sellisena loodavad nad psühholoogi kabinetist väljuda.
Kui alustasin selle sajandi esimestel aastatel tööd psühholoogilise nõustajana, pakkusid mulle kõige rohkem huvi indiviid, isiksus, isiksuse areng ja isiksusehäired. Esiteks huvitas mind ennast, mida arvata sellest tegelasest peeglis, kellega ma 24 tundi ööpäevas pidin hakkama saama ja kellega pidasin lõppematuid vaidlusi. Psühhoanalüütilise ning humanistliku koolkonna üksikindiviidi käsitlused tundusid mulle kõige põnevama valdkonnana ka psühholoogiateaduses. Ja vastavalt sellele olen veendunud, et kõige tulemuslikum viis psühholoogilisi probleeme lahendada käib inimest tervikuna analüüsides, mitte üksikute sümptomitena. Inimene – see pole depressioon, paanikahoog, alkoholism, abielulahutus või mängusõltuvus, vaid hing, kogemused, mälestused, vaim, teadvus ja alateadvus.
Patsient tuleb psühholoogi juurde tavaliselt mingi konkreetse murega, teinekord nimetab ta “lihtsustamiseks” ka diagnoosi, näiteks et ta vajab infot, kuidas toime tulla paanikahoogudega või lennuhirmuga, unetuse või apaatiaga. Või ülemus kiusab töö juures. Või teismeline ei korista oma tuba, abikaasa petab ja kärgpere manageerimine on kasvanud ülepea. Andke nõu!
Paradoksaalsel kombel hea nõustaja ei anna nõu. Nõu annavad – isegi peaksid andma – sõbrad, lapsevanemad, naabrinaine, ühesõnaga mõni lähedane inimene, kes sind hästi tunneb ja keda saad usaldada. Nõustajal on teised vahendid – kuulamisoskus ja konkreetne metoodika: käitumis-kognitiivne terapeut jagab ülesandeid ja jälgib patsiendi edenemist tunnete-mõtete päeviku täitmise kaudu, samas kui psühhoanalüütik lubab sul sohval lebades mõtted vabalt uitama lasta. Mõni terapeut esitab järske küsimusi, mõni paneb joonistama või viib su hoopis kinnisilmi rännakule. Igaüks peaks leidma talle sobiva meetodiga töötava psühholoogi.
Minul eklektilise nõustamiskoolkonna esindajana oli eelis näpata suurte terapeutide tööriistade hulgast meelepäraseid vahendeid: mõnel kliendil oli vaja lapsepõlvest rääkima hakkamiseks joonistada perepilt, mõnega pidi lahkama tema unenäosümboleid, enamasti aga tuleb aktiivselt kuulata, kuulata ja veel kord kuulata.
Ikka ja jälle korduvad teemad: kodudes puudub lähedus, isa oli kogu aeg tööl (või alkohoolik), ema ei seletanud midagi. Või vastupidi. Läheduse puudumisest on tingitud väga paljud lapsepõlvetraumad. Ja väga palju on ka kodusest vaimsest vägivallast põhjustatud traumasid. Tihtipeale ei saa inimesed arugi, kui valusaid hoope on nad saanud oma vanematelt naeruvääristamise, empaatia puudumise või ülemäärase kriitilisuse tõttu. Lapsepõlves kogetud hoolimatus istub inimeses sügaval sees ning teeb oma salakavalat laastamistööd veel aastakümneid hiljemgi. Aga armid löövad välja – paanikahoogude, seletamatute kõhuvalude, depressioonina.
Tänapäeval pole inimestel aega aastaid teraapias käia nagu mu vana sõbra Sigmund Freudi aegadel. Minule meeldib konstruktiivne töö. See arusaam jõudis minuni ratsionaal-emotiivse käitumisteraapia rajaja Albert Ellise töid lugedes. Ellis, olles aastaid psühhoanalüütikuna klientide lapsepõlvetraumadest kuulanud, viskas tolmunud sohva kabinetist välja ja andus loogikale, ratsionaalsetele mõttekäikudele ning mõistuspärasele käitumisele. Ta mõistis, et lahenduste keskses ja eduelamustele orienteeritud ühiskonnas ei too sohval targutamine enam õnne lähemale.
Ellise tingimusteta eneseaktsepteerimise meetod sundis patsiendid tööle, õpetades, kuidas kindlameelselt tõrjuda enesehävituslikke mõtteid, alavääristamist, hukkamõistu, pettumust. Ta oli ratsionaalne, konkreetne, lõi halastamatu loogikaga pihuks ja põrmuks enesehaletsusest ja enese halvustamisest kantud kurvad ja elujõudu röövivad mõttekäigud.
Nõustajal pole vajagi nõu anda, sest inimene teab ise, mida ta peab tegema. Tal on tegelikult plaan olemas juba esimesel korral, kui ta psühholoogi tugitooli maha istub, kuigi see pole siis veel selgelt sõnastatud eesmärk. Psühholoogi juures kaevatakse see plaan välja, tuuakse alateadvusest teadvusse ja rakendatakse ellu.
Seda juhul, kui on piisavalt aega. Psühholoogilised protsessid pole on-off nupuga liigutatavad, need liiguvad omas tempos ja mõnikord võtab selguse, äratundmiseni (või ka leppimise ja lahtilaskmiseni) jõudmine päris palju aega. Paari seansiga suurt ära ei tee.
Mina usun, et me tuleme siia planeedile arenema, paremaks saama. Muudmoodi kui endasse
vaadates ja endaga nõu pidades pole see võimalik. Ja kasutades neid uusi teadmisi enda kohta muutud ka veidi õnnelikumaks.
Inimese arusaamad õnnelikkusest muutuvad elu jooksul. Mingil perioodil teeb armumine õnnelikuks, siis magistritöö kaitsmine, siis laste sünd, siis tunned, et pole suuremat õnne, kui olla vanaema…
Minu unistus on, et Eestis muudetaks põhiseadust. Praegu ütleb meie põhiseaduse preambul, et meie riik on loodud selleks, et “tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”.
Mina tahaks, et meie riigi mõte oleks õnnelik olemine. Sest mis mõte on riigil, kus toimuvad küll eeskujulikult demokraatlikud valimised ja lavastatakse kõrgtasemel ballette, aga inimesed neelavad rahusteid ja uinuteid? Põhiseaduse esimese paragrahvi sõnastus võiks kõlada umbes nii: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus elavad õnnelikud inimesed.”
Aga riik üksi ei saa inimest õnnelikuks teha. Suurem osa sõltub temast endast.
Siia raamatusse olen kogunud väikse osa oma kolumnidest, mis on ilmunud Eesti Ekspressis „Õnne valemi“ rubriigis juba üle kümne aasta. Valisin need teemad, mida olen ka nõustajakabinetis kõige tihedamini lahanud: depressioon, ärevus, paarisuhted jm. Siin kirjeldatud lood on elust enesest, kuid muudetud sedavõrd, et neist ei ole võimalik kedagi konkreetset ära tunda. Kuigi mured on alati individuaalsed, on nad ka väga üldinimlikud.
Väidetavalt sõltub paranemine kolmandiku osas terapeudi-nõustaja empaatiast, umbes 10% sõltub tehnikast, mida terapeut kasutab, ülejäänu sõltub toetavast keskkonnast ning patsiendi seatud eesmärgist.
Kas sa siis tahad saada selleks, kes sa oled? Või sa juba oled see? Loodan, et sa jõuad nii kaugele, et oled õnnelik selle üle, kes sulle peeglist vastu vaatab.
